Aivar Pohlak: Saksamaa – Taani 2:1: vormistamise küsimus
Nii on minunigi turniiripinge ja emotsioonide kasvades jõudnud üha enam tundeküllaseid sõnumeid, mis kirjeldavad kilomeetripikkust autoderivi Poola – Ukraina piiril ja seda läbi küsitlevaid piirivalvureid, kes mängupileti omanikud üldjärjekorrast mööda selleks ettenähtud läbipääsu juurde juhatavad. Pääslad on sildistatud kolmel moel: European Union, All Passports ning EURO2012 Ticketholders. Ukraina piiril on kohalikele piirivalvureile abiks ka kolleegid lääne poolt. Nii kirjeldati ühes piiripunktis ameeriklasest ja teises šveitslasest mundrimeest, küllap võib sellele reageerida mitmel viisil.
Emotsionaalset äramärkimist on leidnud ka nii Poola kui Ukraina maanteeäärsed maasikamüüjaid ja eriti marjade magusus – tõsi-tõsi, meil enamuse aastast müügil olev maasikamaitseta mari ju eurosteriilsuse vili; selleks, et maasikas saaks magusaks kasvada, peab viin olema kibe. Mõistagi kõnelen nii rohkem kujundlikult.
Kirjeldati ka Lvivi äärelinnas nähtud sagedast pilti lehma talutavast linnakodanikust ja mulle meenus, et mullu sügisel Lvivist läbi sõites olin sama näinud isegi. Nagu oleks ajas 20 aastat tagasi läinud, kirjutas mulle keegi, ja ma mõtlesin, et mispidi see aeg õigupoolest käima peaks.
Enne mängu
Et Taani fänne on turniirile tulnud vähe, sellest on korduvalt kirjutatud-kõneldud ja Lvivi linnapilt jätnud enne mängu mulje, nagu oleks Saksamaa kohtumas peoperemeestega. Linna peal oli ringi liikumas Saksa fänne ja Ukraina lipuvärvidesse maalitud põskedega kohalikke enam-vähem võrdselt. Püüdsin ennast emotsionaalselt kujutada lvivlaseks ja see õnnestus nii hästi, et mulle tuli peaaegu pisar silma. Alagrupi tabeliseisu mõttes olid eeldused draamaks olemas, ehk siis seni täiseduga mänginud Saksamaa võinuks veel välja jääda ja nulli peal olnud Holland edasi saada ja eelmise päeva lõpplahenduse mõjul kõneldi sellistest võimalustest palju.
Ära märkimist vajavad ka tühjad kohad tribüünidel. See on asi, mida Euroopa Meistrivõistluste finaalturniir endale lubada ei tohiks, aga tõsi on seegi, et mäng oli tegelikult välja müüdud, mis tähendab, et spekulandid polnud soetatud piletitest lahti saanud.
Esimene poolaeg
Sakslased luhtasid kohe alguses üsna mitu momenti, millest kõnekaim oli hea realiseerija Mülleri oma ja ma mõtlesin, kas see on seotud rohkem taanlaste lahtise mängustiili või sakslaste kergema suhtumisega mängu.
Sakslaste avavärav andiski varsti kinnituse esimesele ja taanlaste viigivärav teisele väitele ja ma sõnastasin asja enda jaoks nii, et Saksamaa on tulnud väljakule peaeesmärgiga vormistada edasipääs ja esikoht, aga teevad seda siiski täies professionaalsuses nii, kuidas mõistlik ehk siis vähimaidki riske võtmata. Sakslaste pikk rahulik pallivaldamine koos püüdega jõuda kombinatsiooni loogilise lõpuni oli eriliselt nauditav ja kuidagi ebasakslaslikki, meenutades pigem parimate päevade Hollandit.
Eraldi märgiksin ära Hummelsi, kes Joachim Löwi meeskonna jaoks oluline leid kogu kaitsetöö organiseerimiseks ja tooksin välja Dortmundi Borussia huvitava arengu kümmekond aastat tagasi olnud pankrotiseisu järel – toona otsustati tuleviku edu rajada noormängijate arendamisele ja valitud strateegia on tänaseks toonud mitu Bundesliga tiitlit koos nii mõnegi mängija müümisega Euroopa tippklubidesse.
Teine poolaeg
Kuigi teine poolaeg algas Taani aktiivsuse puhanguga, tõsist ohtu sakslaste jaoks musta stsenaariumi rakendumisele ei tekkinud ja nad võtsid soovitu kindlalt.
Olen Taanit eelmiste esituste eest pigem kiitnud, aga mida mäng edasi, seda lihtsam on üldistada ja nüüd ütlen, et Morten Olsen viib küll meeskonna väga kindlalt kord korra järel suurturniiridele, kuid see on ka kõik. Taani jalgpall võitis südameid Sepp Pionteki loomingulise lähenemisega ja ka 1992. aastal Euroopa meistriks tulnud seltskonnal oli Brian Laudrupi eestvedamisel selgelt oma nägu ja käekiri – Møller Nielseni roll tolles edus ei ole kuigi suur ja jätsin seepärast tema teadlikult mainimata – mis tänaseks on kadunud. Ometi on meeskonnas isiksusi, kel tuleks raamidesse surumise asemel avaneda lasta.
Võrrelge näiteks Ajaxi Erikseni Taani koondise Erikseniga, nood kaks meest on ju nii erinevad, et nende üheks mõtlemisega tekib suisa raskusi.
Peale mängu
Saksamaa on esimene meeskond, kellest hakkasin turniiri käigus mõtlema kui võimalikest meistritest. Niivõrd kindlalt on seni kõik toiminud ja kooskõlas on olnud ka taktikalis-teoreetiline ettevalmistus ja mänguaegne inspiratiivne loomingulisus.
Erinevalt A-alagrupist jooksis surmagrupis kõik kenasti ja selgesti oma kohtadele. Saksamaa oli täiseduga selgelt parim ja Holland nullipoisina viletsaim meeskond. Portugal ja Taani võtsid tabelis sisse väärilised kohad.
Ma pole kunagi olnud Saksa jalgpalli austaja, selleks on nad olnud liiga masinlikud, aga praegusel turniiril on nad võitnud minu sümpaatia. Tuleb tunnistada, et Klinsmanni ajal alanud muutused ei olnud juhuslikud.
Kusjuures Saksa koondisel on õnnestunud säilitada ka oma varasemad voorused. Seda kinnitas ka Taani vastu vajatud võidu kindel ja selgepiiriline vormistamine.
