Aivar Pohlak: Poola – Kreeka 1:1: tragöödia ja õnn kahele
Pea kõik väiksemad ja suuremad asulad teel Varssavisse olid teemakohaselt dekoreeritud ja pealinna jõudes nägime seal ainult jalgpalli – isegi keskealised Poola daamid jalutasid pargis koeri, uhiuued Poola koondise särgid seljas.
Mitu kilomeetrit enne staadionit oli autoga edasisõitmiseks vaja pääset ja staadionialune parkla oli turvakaalutlustel täidetud vast kümnendiku võrra – auto vaadati enne parklasse pääsemist põhjalikult üle, ka kapoti ja peeglite abil auto alt ja meiega alati kaasas reisiv koer vajas mänguaegseks autosistumiseks eraldi luba, mis talle ka anti, kusjuures mind hoiatati, et mul ei tekiks mõtet looma tribüünile kaasa võtta.
Staadioni katus oli kinni – tema avamine ja sulgemine võtvat kuuldavasti pool päeva –, aga see ei seganud, võib-olla ehk oli õige pisut lämbevõitu, aga niisamuti võinuks olla ka lahtise katuse korral; neid ridu kirjutades sõitsime mõni minut enne kella üheksat õhtul kohaliku aja järgi mööda maanteeäärsest termomeetrist, mis näitas õhutemperatuuriks +23 kraadi.
Turniiri avatseremoonia ajal suhtlesin tuttavatega ja nii jäi pisut arusaamatuks suure hulga üleni musta riietatud ja väljakul sebinud tegelaste tähendus ja sõnum, igatahes vabastasid mustad jõud väljaku pidustuste jaoks sinna pandud kattest – kui keegi oli asja korraldades mõelnud samu mõtteid, mida mina seda pilti nähes, siis oleksin meeldivalt üllatunud.
Staadioni suursugususest pole vaja kõnelda – enam kui 56 tuhat inimest mahutav rajatis on seda alati ja võimalik, et suletud katuse kaasabil tekkis nii meeleolu, mida mina ehk isegi varem kogenud ei ole – kõnelen ehedast emotsioonist, kuigi tõsi on seegi, et küllap surnuks metsloom EM-i avamängu ajal staadionile sattudes stressi kätte mõne minutiga.
Enne avavilet tribüüne üle vaadates oli näha, et kreeklaste sektoris oli palju poolakaid – ilmselt sundis majanduslik olukord lõunamaalasi oma pileteid mustale turule viima ja küllap ei pidanud korraldajad seda liiga suureks turvariskiks.
Meeskondade rivistumine oli ülev – hümnide ajal mõtlesin, kas on tänapäeval midagi võrreldavat just rahvustunde seisukohast, millal veel mõtleb kogu või peaaegu kogu rahvas hümni ajal oma riigile ja küllap olete minuga nõus, et kui avamängul seisnuks Kreeka asemel Eesti, kahvatunuks selle kõrval ka „pingviinide paraad“, rääkimata „Tantsudest tähtedega“ ja Eurovisiooni lauluvõistlusest.
Esimene poolaeg
Mäng algas nagu finaalturniiride avamängud ikka ja ma jõudsin mõelda, et kas tõesti on meeskondade respekt teineteise suhtes ja soov mitte kaotada nii suured, et mänguks ei lähegi, aga siis hakkasid poolakad nii vasakult kui ka paremalt läbi purjetama ja kui ühe ebaõnnestunud rünnaku ajal imestasin, et miks küll Blaszczykowski neid palle värava ette õhku ajab, siis mõni aeg hiljem andis Lewandowski peavärav vastuse, et see peabki nii käima. Märgiksin ära Lewandowski keskendatuse väravavõimalustele, mis üheks tema personaalse edu aluseks.
Poola mängis selgelt atraktiivsemat jalgpali, rünnates äärte kaudu ohtlikult ja kaunilt nagu õpikust ja Kreeka oli truu Rehhageli ajal tiitli toonud mängustiilile, aga see võib olla neile omane ka mujal kui palliplatsil – teie rabelege, meie võtame pärast selle, mis meil vaja on ja mida me tahame, kuigi 25. minutiks tundus nende seis õige lootusetu ja kapten Karagounis kauples kohtunikuga nagu turul.
Rahvas reageeris mängule nii ebaobjektiivselt kui vähegi võimalik, iga kreeklaste kasuks tulnud vile oli vale ja iga poolakate kasuks tulnu õige ja kohtunik oli mängu alguses enesekindlus ise ja võimendas seda ka oma kehakeelega, aga Papastathopoulosele antud esimene kollane oli antud liiga kergelt ja teine lihtsalt kergelt ja siis läks asi korraks peaaegu käest ära.
Küllap andnuks mõni kohtunik Kreekale penaltigi, kõnelen olukorrast, kus pall ühele poolakale oma trahvikastis vastu kätt läks, kuigi reeglite järele polnud vilistada vaja, ent järgnenud kontrarünnaku mahavõtmise eest kavatses mängu juhtinud hispaanlane Carlos Velasco Carballo alguses anda vahetusest tulnud number 5 all mänginud Papadopoulosele kollase kaardi, aga kaart käes kaitsja poole joostes ründasid teda eelneva olukorraga rahulolematu Karagounis ja Jose Holebas ja viimane sai kaardi endale. Olen kindel, et mängul kohtunike vaatlejana tegutsenud Pierluigi Collina märkas sama – kohtunik tundis ennast selleks hetkeks ebakindlalt.
Sõber saatis mulle poolaja lõppedes sõnumi, et Kreeka mängib samamoodi nagu Narva Trans ja ma olin temaga päri – ainus erinevus oli selles, et ma ei saanud Kreeka varumeeste pingilt telefonikõnet teatega, et kohtunikud on järjekordselt ära ostetud.
Teine poolaeg
Poolakad tuli teisele poolajale kindlas teadmises, et mäng on tehtud ja eriti kindlalt uskus seda Szczesny, kes sekkus ilmaaegu kaitsja ja ründaja vahelisse võitlusesse ja andis Kreekale võimaluse viigistada ja tegi seejärel ka penalti.
Kuni 25-aastane väravavaht Przemyslaw Tyton kindaid kätte pani, seletas väravavahtide treener talle Karagounise penaltilöömise harjumusi, millest oli abi ja Poola peatreener pääses mängujärgsetest küsimustest Kuszczaki kohta, kuigi tõsi on seegi, et penalti oli kehv mis kehv ja kreeklaste kapten käis esimestel ebaõnnestumise järgsetel minutitel väljakul veel vetruvama sammuga kui varem - ju vajas mehe enesekindlus taastamist.
Kreeka pani teisel poolajal esimesel lekkinud ääred ilusasti kinni, seistes kohati kuni kuue mehelises kaitseliinis, aga tuleb ka märkida, et sunnitud vahetusena väljakule tulnud 1992. aastal sündinud Schalke mängija Papadopoulos tegi Kreeka keskkaitses tõeliselt hea mängu.
Kreeklased olid teisel poolajal sümpaatsemad kui esimesel, aga ikkagi tuli pidevalt endale meelde tuletada, et kultuurierinevused on need, mis meid tegelikult rikastavad ja et seda ei tohi unustada ka siis, kui mõni kultuur mõnes olukorras kohe kuidagi ei meeldi ja meelde tuli ka Euroopa Liit, mis endale teatava kultuuriruumi ambitsiooni võtnud, kuigi just jalgpalli vaadates tekib sageli küsimus, et kuidas nad seda realiseerida kavatsevad, aga ju saavad nad sellest ka ise aru ja sellepärast ripuvadki aeg-ajalt meiegi linnapildis plakatid ühest teisest erinevusest, mis justkui rikastavat meid kuidagi.
Mängu järel
Peale mängu sain kokku kunagise Venemaa koondislasega, kes ka Poolas mänginud ja kes oli kõvasti Poola poolt ja ta kirus kohtunikku punase kaardi eest, mis andis Kreekale võimaluse mängu tagasi tulla – olin mõelnud samamoodi, sest tõepoolest läheb sageli nii ja ma ei oska asjale muud seletust anda, kui et vähemusse jäänud meeskond keskendub täiendavalt ja vastane laseb end samavõrra lõdvaks.
Kusjuures meil, eestlastelgi on Carballoga omad sotid, vilistas ta ju Tallinnas meie 1:2 kaotusega lõppenud mängu Itaaliaga ja lihtsalt mõeldes on lihtne väita, et ta keeras selle mänguga untsu meie shansid alagrupivõiduks ja otsepääsmeks EM-finaalturniirile, kuid keeruliselt mõeldes võib öelda, et just sealt sai alguse meie pääs play-offi ja et ka kaotusel Fääri saartel oli samale asjale suur mõju.
Jah, Kreeka oleks võinud mängust võtta selle, mis ta tahtis ja mida ta harjunud võtma on, vihjan praegu ka majandusabile, mida meiegi garanteerima pidime ja kuigi ma olen kultuuritolerantne isik ja sean Napoleoni ja Saddam Husseini mingis mõttes ühele pulgale, on mõningaid asju teoreetiliselt mõista oluliselt lihtsam kui reaalses elus kasvõi ainult jalgpalliväljakulgi.
Mängu juurde tagasi tulles võib aga kokkuvõtteks öelda, et mõlemad meeskonnad võisid olla õnnetud, et võitu ei tulnud ja õnnelikud, et pääsesid viigiga – pidanuks ju Poola juhtima esimese poolaja järel rohkem kui ühe väravaga ja Kreeka lõi 1:1 viigiseisul penaltit.
